…seda kevadet. Ja kui palju on veel alles? Kuni tee kuivab, muda taheneb, viimane lumelapike sulab. Hiirekõrvad kikitavad oma kõrvu. Nad tahavad kuulda, kuidas rohi trügib krõmpsutades läbi talvevanuse kuluheina. Tahavad kuulda, et ma kõnnin mööda ammu käimata teed rahulikult hingates ja kordagi ohkamata. Nagu rahuajale kohane. Nagu kevadeti on tavaks. Kuulata lahel luigutavaid luikesid ja laidude tagust kauget koha. Noorte puude latvades sädistavaid linde ja esimeste metsmesilaste suminat. Siis tuleb kollane liblikas, lehvib hiirekõrvade vahel ja tõuseb sealt kõrgele sini-sinisesse laotusse. Siis on alles kevad. Ja kevad on siis tõesti alles.