On teda igal pool. Kaardub su ümber nagu võru, igast suunast. Aga peakohale jätab võimaluse ülesse kerkida. Taevalagi tõuseb kõrgele, ilmatu kõrgele. Nii et on tunne, et taeval lage polegi olemas, paljas ütlemine – taevalagi. Vaat nii suur on ilmaruum, lausa ilmatu. Eks ole see kummaline küll, olla millegi ruum, mida olemas polegi – ilm ja ilmatu. Just sellisesse ruumi mahub ühekorraga kõik, nii olemasolev kui olematu. Keereldes iseenese telje ümber, ahmime endasse muutlike vaatepilte, värvide virr-varri, silmapiiri lähedust ja eemaldumist kaugusesse. Ja me ei küsi enam, kas verekarva on valu või rõõm. On kõik.