Lumivalgeil kividel leegitsesid väikesed jaanituled. Igaühel meist omal soojus kaasas südames, sest et käsi nende tulukeste kohal poleks soojendada saanud. Õnneks polnud vajadustki. Päev oli olnud lausa kuum, aga õhtuks tõusis ootamatult tugev tuul. Jänesed jooksid võidu, valge talvekasukas veel üll. Midagi soojemat pidi siiski ihukatteks varuks olema õhtuvilu ajal kõigil, ka lainejänkudel. Sellest piisas küll, nii et tuleleegid jäidki lihtsalt silmailuks meile kõigile. Tuline päevakera hoidis jaanitule hõõgvel valgete kivide vahel sel ööl eriti kaua, lausa koidukumani välja. Jätkuvat valguse aega meile kõigile!