Seda kivikõva kivi sasivad laine järel lained. Tükki nad kätte ei saa, vähemalt mitte niipea, ja kes teab, kas tahavadki? On nagu rohkem hellitus või mäng. Rullivad end aegajalt üle kivi, nagu nüüd, uusajal, lapsed end heinapallidel veeretavad. Jätavad kivile märja peegelpinna, et oleks koht, kus loojuv päikene veel iseendaga tõtt vaadata saaks. Õhtu on käes, öö on kivi varjupoolel oma värvidega juba olemas.