Tõepoolest, nad kolletasid, need meie kased. Sõnakuulelikult olid nad omadega valmis just kolletamiskuu neljateistkümnendaks päevaks. Päike säratas ja kuldas neid hooti, kui pilved aegajalt talle ruumi tegid, ja nii oli neid ilus vaadata. Natuke kurb oli ka. Aga vastu õhtut läks asi hoopis hulluks. Tuul aina tõusis ja tõusis, lehti lendles tuules, kõrgel ladvas jäid oksad lausa raagseks… Korraga oli siin saare pealgi, kus roheline ja soojus ju kauem püsib, ilmselge, et sügis on käes. Viinakuu, rehekuu, hingekuu, sügisekuu. Lehevarisemiskuu – niigi on teda hüütud. Jah, see ta on.