Seal ta ongi, seal keskel ja kaugel, see kullatera. Kas oskamegi teda igapäeva halluses märgata? Eriti nüüd, novembris, mil minugi elu pole just meelakkumine. Pigem ütleme, troostitu jutu jätkuks, lohutada üritajale, et ah mis sa nüüd, kullake. Nii muuseas „kullake“. Taandame selle sõna väärtusegi kuhugi halli argipäeva sisse, pisendame ta peaaegu olematuks. Ometi on selles ju ülim tunnustus ja siiras südamesoojus. Selle sõna sees on just see päevas puuduolev ja igatsetav kullatera, kui me ise teda argiseks ja lausa muuseas-öelduks ei madalda. Ärgem siis tehkem seda, minu kullakesed.