Kui poleks minekuid, siis poleks ju ka tulekuid. Midagi niisugust tavatsetakse öelda. Küllap vist sageli lohutuseks, paratamatusega leppimiseks. Ometi pole see alati nii. On minekuid, mida tullakse vaatama, ootama, imetlemagi. Päikest saadetakse ära tihti andunud pilgul, poole lause pealt vaikseks vakatades ja seisma tardudes. Ja hetkel, mil taevakeha viimane triip horisondi taha kaob, olen tabanud ennastki sosinal ütlemas eikellelegi, lihtsalt iseendale – läks! Teada asi ju, palju kordi nähtud, aga ikkagi kuidagi uskumatu. Ilus, karm, võimas, omamoodi pühalik. See, kes keeldub lahkumast, olen nüüd ma ise! See järelmäng, see korraks taevasse tõusev päevaküünal on kui hõige öösse, mis minutitega kaob. Silmapiirist saab korraga looduse lõuend, kus jäädvustub hiigelkämmal, kõrgusesse pürgivate jõuliste sõrmedega. Vaatemäng kestab. Olen ainus vaataja, võin olla ilma maskita…