Sügisel on mitu nägu. Tema värvipalett võib olla nii puhaste, sügavate ja selgete toonidega, et tuleb tahtmine üks neist omaks võtta ja üleni selle värvi sisse kaduda. See on täieliku süvenemise tee. Ta pakub sulle siis vastu üdini hõlmavat omaksvõttu. Olgu tegemist üksiku õhkõrna kollase libliklehega mõnelt põõsalt, või peaaegu veatu, ühtlaselt mustjaspunase vahtrapuu loominguga. Ometi on üks sügise rohketest nägudest mulle eriliselt meeltmööda. See on pöörane, loomispalangus lõpmatul arvul uusi värve kokkusegav pintseldaja! Siin on kaasautoriks vaatevälja sügavus, erinevate värvide variaablus, pinnalaotuse avarus, hetkega muutuv valgus ja väikseimgi tuuleiil. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid hetkeks segunenud värve ja tabatud toone? Haarata endasse seda hullunud mängulusti – see on minu sügis!