Tulekera jätab endast tumedale taevale silmapilguga põleva juti. Aprill lõi lahti võõramaised väga ilusad õied. Läksime neid vaatama. Üsna kuu lõpus, juba äraminekul, nii meie kui kuu lahkudes, vaatasime seljataha – lahutaval veeväljal, üle peegelduvate, veel raagsete kevadiste puutüvede laotus hämaruses õrnroosa lai hajuv triip. Nagu lubadus. Täis õisi ta tuligi – mai.