Õhtu tuli õuele, mina ka. Tahtsin veel vaadata tõtt. Pimedaks oli läinud, liiga pimedaks. Ja silmad olid jäänud mul tuppa. Pidin harjuma, et näha. Pole veel sellegagi harjunud, et nii vara. Et nii pime. Mis siis veel nägemisest rääkida! Aga sealt ta tuli – läbi metsa. Puges puude vahelt mulle lausa silma. Seesama päikene, mis oli juba jõudnud maakera serva taha looja minna. Mis tal muud üle jäi, kui nägi mind, hädalist, kuluheinas komistamas. Poetas oma tulukesed üle ilmaserva niipaljuks veel sellesse õhtusse, et ma vähemalt oma lapsepõlve ilmalille õie ära näeksin! Et mulle meelde tuleks, et kosmos on siin. Ka pimedas.