Seda nägu ta nüüd siis on, see meie suvi. Oli algul nii külm, siis oli nii kuiv ja kõrvetav korraga, võttis rohugi ära. Ja siis tuli hoovihmasem aeg, mil mõnus suvesoe vaheldus äkkvihmahoogudega, nii et ei teadnudki õieti, mida on ja mida pole tark ette võtta. Ja nüüd äkki öeldakse, et suvi on juba poole peal või koguni otsa saamas! Ja siis avastad, et õieti on kõik tegemata, mida suvel teha kavatsesid. Võtad selle suvepildi ette ja vaatad talle tõsiselt otsa. Paburitski marjad on täpipealt poole peal – alumine osa tahab varsti punetama hakata, ülemine marja pool elab veel noore-ja-rohelise eas. Vihm on jupike aega tagasi üle käinud, aga parajasti on päike vihmapiisku korraks säratama tulnud! Võta see hetk sellisena omaks nagu ta on, parata pole niikuinii midagi, poole pealt tagasi pöörata pole mõtet, aeg läheb omasoodu edasi ju ikka! Tegemata asjad on ootel, midagi jõuab ehk veel?