Oh te tähtsad rannalinnud oma uusi peresid kaitsmas! Kui teile roostikku ja kõrkjate vahele varjudes ei meeldi, et ma jalgupidi vahutriibus pladistan, teeme siis pealegi vahetust! Vaatan oma koduseid märgi radu linnulennu kõrguselt. Suveõhtune värvimäng on ootamatult ilus, aga veelgi paeluvam on leida sealt ülevalt üles oma kivi, millel istumas käin, näha ära koht, kus rebasega tõtt olen vaadanud. Kujutleda mererohtu vees mu samme kammitsemas ja pilliroogu oma kõrgusega suve edenemisest teada andmas. Ja vaimustusega tunnen, et kõik, mis siit kõrgusest paistab, on nii lihtne ja koduselt oma – kõik see maaling kogu oma ülevuses! Minu kodune rand!