…vaba valik minna pilkupidi üles või alla. Tõusta või sukelduda. Samastades neid vaatesuundi või võrreldes? Jah, värve ja toone ehk võib leida samu, vähemalt osaliselt, aga kujundeid juba mitte. Seega siis pigem võrreldes. Aga meeleolu? Kuhu me jätame selle ühtse, mis kumab vastu vaatest tervikuna? Pean ise vist seda esmatähtsaks. Seda leebet rahu, mis imbub meisse kohe, kui pilk riivab kaadri alaserva, ja süveneb aegapidi liikudes üles õrnalt joonitud peegelpinda pidi. Kas silmapiir lõhub meie vaatevälja? On ta ju otsustavalt tõsine, isegi omamoodi resoluutne. Et siiani – ja kõik! Oh ei, sugugi ju mitte. Minu jaoks see nii ei ole. Sealt alles see tõeline vabadus algab. Joone moodustab tormakam ja tumedam avameri, kust edasi juba vabadust rohkemgi kui vaja. Ja kui hing ihkab nüüd tõusta, et pilvipidi mängeldes kõrgusesse kanduda, siis oleme korraga ilmaruumile ja tema mõõtmatusele veelgi lähemal. Seega lõputus. Selle hetke lõpmatu rahu – minu vaba valik.