Tulin õuest. Aeg kaugelt üle südaöö. Päike kadus täna pilvemüüri taha juba ammu, aga päris looja läks oma paar tundi tagasi. Nii et öö-mis-öö, olgu pealegi, et on veel valgete ööde aeg. Täna on pime. Pea kohal oli kummuli hiiglaslik tumesinine taevakauss. Ähvardav, sünge. Ei mingit märki loojangukumast, pilved taevarannal olid selle kõik ühe ampsuga alla neelanud. Seda ootamatum oli koduõuel kuuselatvade kohale tekkiv helendus. Ere, sinine valgus, pääsenud välja taevakupli serva alt. Püüan silmi pingutades erisuunalisi viirmustreid, millele puistatud pehmeid pilveplekke. Mustrid aina muutuvad, aas valgeneb. Muidugi on need ju helkivad ööpilved! Olen neid varem loojanguvärvide kohalt kõrgemalt, selgest taevalaotusest leidnud. Aga nii? Vaatan ammuli sui, kuni ninaots külmetama hakkab… Miks ka mitte? Seal kõrgel, oma 80 000 meetri kõrgusel on 140 või rohkemgi külmakraadi! Õige küll, sellel pikal teel minuni jätavad nad külma laiali ilmaruumi ning mitteüks miinus ei puuduta mu nina. Ometi on ju nii tore mõelda, kuidas üks helesinine peenikene valgukiir otseteed sealt ülevalt tuleb ja puudutab mu püstist ninaotsa! Ja natukene võib ju siis külm ka olla, eks?