Tahtmata alla anda, pean seda ometi tegema. Ma ei seisa siin esimest korda. Ka mitte esimest aastat, ega mitte esimest sügistki. Oleme siin mitmeid kordi vastakuti seisnud ja omavahel mõõtu võtnud. Seda küll, et see võrdleja, mõtleja ja mõõduvõtja olen olnud ainult mina. Temal pole seda vaja, tema lihtsalt ON. See on looduse olemus, pisikesest liblekesest alates, lihtsalt olemas olla. Kui te nüüd mõtlete, et seisan siin tema määratut viljakust või võrratut ilu imetledes, pole te ometi veel õigel teel. Kuigi, seda teen ma tõesti ka, isegi praegu. Aga on midagi täiesti uskumatut tema püsimises ja vastupanujõus, olgu siis olles kevadel üleni habrastes õitehelvestes või praegust ränka viljakoormat kandes. Te vaadake vaid, kuskohas ta seisab! Ei suure metsa kaitset ega linnamajade varju. Sügistormid on teda hiljaaegugi halastamatult räsinud, sest meri ja tuuled ei vali ega anna armu. Mis imega on ta püsima jäänud, kaotamata oma koormat ja hoides alles oma ilu? Antagu meilegi tema vastupanujõud.