Küsimisi tundub olevat rohkem kui vastamisi, vastamisi seisteski. Pilk pilgus kinni, meie lumevalgel õuel, sinu valgel. On täiskuu öö. Su sõõr on seest nii pimestavalt valge. Sa kallad selle üle lumevalge õue, õue peale laiali – kaks valget vastamisi. Aga mitte ainult! Öösilm ja minu silm nii sarnasena teineteises kinni. Seal kauguses on sinul sama mõõt, mis minu silmal on siin maa peal all! Ja nüüd ma küsin, kust, kust võtsid küll need värviringijooned, mis piiravad su valget valguspunkti? See mitmetooniline  sina, mida sina küllap näed, kui vaatad mulle otsa, otse silmast silma vaadates ja seistes vastamisi.