Jah, nad lähevad ära. Vaatan voolavat vett ja nende minekut. Ei küsigi, et kuhu. Ei tea ju sedagi, kuhu kõik mu kevadised, suvised ning varasügisesed päevad jäid, ja kus nad nüüd on? Mis siis lehtede minekust rääkida. Vaatan rohkem nende muutumist ajas. Vaatan värve ja voolavat raami nende ümber. Tunnen end saatjana, seistes kaua voolava vee ääres. Ka tema on teel ära. Lõppematul teel.