Päike loojus siin täna juba 16.46. Uskumatu, eks? Ja tinahalli taeva all ei andnud miski ta minekust märku. Õieti ei triibukestki värve, mida ometi kogu vihmase nädala igatsenud olin. Ainult mu lemmik-kiviranna kivid valendasid läbi hämaruse. Siin-seal siiski veel adrupunast ja tormidest räsitud merikapsa armetuid jääke. Selline troostitu ja kurb. Kippusin kivisel kallakul ühtelugu tasakaalu kaotama. Sedasi tahtmatult kummargil, märkasin peotäit mustendavat mererohtu. Läbi selle rohuvõre tuli helendus. Meel läks rõõmsamaks, jalg ja hing, mõlemad leidsid tuge. Nüüd leian aga monitorilt pilti vaadates uskumatuid värve ja toone! Kui palju on lainete väntsutatud ja kividele heidetud peotäies mustendavas mererohus rohelise varjundeid! Väga loodan, et midagi neist jõuab selle vähendatud fotokoopia kaudu ka teieni – maailm on tõesti alati peidetud värve täis.