…et mu kaamera klaassilm kuivaks jääb, kui mu oma silmnägu marutuule käes kogu aeg märg oli? Küllap mõtlesin, et mul ju jooksis vesi minu silmist üle põskede. Ei märganudki, et õhk mu ümber oli üleni vett täis ja raske. Ei tea, millisel hetkel vaatasime korraks teineteisele silmast silma – mina ja mu klaasine objektiivi silm. Kohmakad sõrmed leidsid ähmiga taskust õige kuivatuslapi ja udupeened piisad said ka tema silmist korraks pühitud. Küllap ta andestas mulle mu hajali oleku. Aga loojangupäike oli sellepärast jäädvustunud niiviisi.