…selle sügise esimene õhtu aastal 2020. Teistmoodi aastal. Kivine rand loojangul. Meri on tasane, mõtlik, peaaegu vaikiv. Hallid, läbipaistvad pilvetükid kord varjutavad, kord  vabastavad päikeseratta. Veepiiril peatab mu kerajas kivi, otsekui ühe teise ilmamaa saadik. Valgushetkil vahelduvad ta peal värvid, märjal pinnal tekkivad uued kujundid. Ammutan sealt teateid teistest meredest ja maadest. Loodan, et parematest. Sõnumid jäävad mälukaardile, pilte koguneb jälle ülearu palju.