Istun inimtühjal rannal. Ootan ikka veel linde, parvedena. Milleks on nüüd juba liiga hilja. Muidugi magasin maha. Päike on loojunud. Nad tulid küll, tänagi, ja õigel ajal. Nii et seal kõrgel paistis lennul nende tiibade alla veel päike, kuigi mina olin juba ammu metsa mustas varjus. Ah, ma ootan alati just niisugust lendu, aga näe, pildiks ma neid peatada ei saa. Ei jõua nii ruttu. Sama värk, mis langeva tähega. Et ei jõua soovida. Nüüd hakkab juba jahe, aga liigutada pole tahtmist. Naelutan end pilkupidi nördinult kaugusesse. Ja seal ta on! Pilt, milleks on just nüüd õige aeg. Uskuge, millekski on alati just see aeg õige…