Üsna kohe. Pole enam nädalatki, kolm-neli päevakest vaid. Tuuled, tormid, värvid, jahedus – kõik on juba siin. Mis sellest, et kalender need mõned kuupäevad veel suveks kuulutab. Mis meil sellest. Pimedus lõikab aja küljest jupi ära, päris suure jupi kohe. Pimedus kahmab kõik valge aja ilusad värvid oma suurte pihkude sisse, ja peidab siis käed selle kandamiga üsna kähku seljataha, et meie neid enam näha ei saaks. Ei mina tea, on see vallatus või on see kius? Aga mul tuleb tahtmine vastu vigurdada! Teen ise päeva pikemaks ja elu heledamaks – kanarbik on jälle kanarbik, ja jalg leiab  kodutee. Saagu valgus – ja näe, valgus on! Iseasi, kas jaksame nii läbi kogu pimeda sügise? Jõuludeni.