Küllap tajud, et miski on juhtumas. Miks muidu palud küüti rannale, kuhu jalgsi ei jõuaks. Mina ei jõuaks. Ja sa saad oma tahtmise. Viiakse. Ainult sinnani. Sest igaühel on omad tööd-tegemised. Kui kauaks? Pimedani, siis kui keegi just tulla saab!, hõikan üle õla, sõrm juba kaamera päästikul ja silmad uppunud rõhkkondade vahetusse. Kõik muutumised, eriti kui nad on äkilised ja hetkelised, tasuvad nendesse sukeldumist. Kõige täiega. Suurte ilmamuutuste eel tuleb valmis ja kohal olla. Süsimustad lumepilved kihutasid juba päeval üle päikese, mis jonnakalt joonis neid silmipimestava äärisega, et hetk hiljem kogu ilm taas valgusega üle kallata. Aga nüüd, ääretuse ees seistes, nägid kauguses aina ja aina sajujooni, taevarannad olid tõrksalt mustad või muutlikult loojangulised. Kõrgel lagipea kohal  oli veel soojade päevade helesinist, mis ülevalt alla otse vette kukkus. Meri võttis värve nii siit kui sealt ja võdisedes ise erutusest. Hingasin sügavalt sisse, ja taipasin korraga, et mitte mina ei ole siin omavahel selle suurejoonelise vaatemänguga, vaid see kõik on üks nende endi omavahelolek, ja mina ei puutugi asjasse… Suure looduse nautlev koosolemine, kõige ühinemine kõigega. Hea, et ma võisin siin olla ja tunnistada nende tõelist omavahel olemist.