Nad on olemas, nii uskumatu, kui see meile ka ei tundu. Päike saadab mutta uppuvale ojaveerele ühe oma viimastest selle õhtu kiirtest. Hetkeks. Lepaleht, mille aastaring on saanud lõplikult täis, on korraga otsekui kandik, kandmas läinud päevade kulda. Tema vana sooniline nägu on ilus ja huvitav, kui ta jutustab oma lugu. Meie silmad lähevad lahti. Nähtavaks saab kogu selle hetke kandam, risu ja rägu, mis tõstetud kõrgemale porist. Aga ka haavad lehes, mis lahkelt avanevad, et uus tärkav elu saaks läbi tungida ja valguse poole tõusta. Ka poriaeg on väärt aeg!